Sõiduauto erisoodustusmaksud – 01.01.2009 jõustunud muudatused


Sergei Jegorov
advokaat

Alates 01.01.2009 on ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks kasutatud tööandja sõiduauto erisoodustuse hinna ülempiir 4000 krooni iga nimetatud tegevuseks kasutatud sõiduauto kohta. Kui sõiduauto kasutamise kohta arvestus puudub, võetakse aluseks hinna ülempiir. Alates 01.01.2009 tasutakse sõiduauto erisoodustuselt tulumaksu 1063 krooni ja sotsiaalmaksu 1671 krooni. Enamik tööandjaid, kes ei pidanud enne muudatuste jõustumist mõistlikuks, et töötajad peavad sõiduautode kasutamise üle arvestust, ning tasusid maksud fikseeritud piirmääralt 2000 krooni, on aasta algusest alates kaalunud muuta oma maksuplaneerimise harjumusi.

Erisoodustuse olemusest tulenev arvestuse pidamise nõue

 

Maksukoormuse tõusu tõttu on iseenesest mõistetav tööandjatest maksumaksjate soov vältida lisamaksukoormust, mis ei ole erasõitude mahuga proportsionaalne ega põhjendatud. Olenemata algselt püstitatud fiskaalsest eesmärgist sunnivad 2009. a jaanuaris jõustunud muudatused maksumaksjat üha enam otsustama arvestuse pidamise kasuks. Sellele viitab juba asjaolu, et tõstetud on ainult erisoodustuse hinna arvestuslikku piirmäära, kusjuures erisoodustuse hinna arvutamisel aluseks võetavad kilomeetrihinnad jäid samaks. Kõige rohkem vastuseisu ei ole põhjustanud mitte arvestusliku piirmäära tõus kui selline, vaid vajadus pidada arvestust erasõitude üle. Mõnikord on sõidupäeviku pidamise kohustust nimetatud arvestuse pidamise orjuseks. Kas sõidupäeviku pidamise kohustus on ikka kehtestatud vaid selleks, et lähtuda erisoodustuse maksustamisel mitte arvestuslikust ülempiirist, vaid maksumaksjale soodsamast läbisõidu kilomeetrihinnast?
 
TuMS § 48 lg 8 sätestab, et tööandja sõiduauto kasutada andmise erisoodustuse hinna ülempiir on 4000 krooni kuus iga nimetatud tegevuseks kasutatud sõiduauto kohta. Selle erisoodustuse hind määratakse vastavalt sõiduauto erisoodustusena kasutamisele rahandusministri kehtestatud korras peetava arvestuse alusel. Arvestuse puudumise korral võetakse maksustamisel aluseks hinna ülempiir. Põhimõtteliselt võib asuda seisukohale, et tsiteeritud normi ja selle alusel kehtestatud sõiduauto erisoodustuse hinna määramise korra puhul on tegemist ebaehtsa maksusoodustusega. Maksusoodustus on maksuõigussuhte fakultatiivne element, mis kujutab endast erandit maksuõigussuhte mõne elemendi puhul1  (nt maksuobjekti vähendamine, mõne isiku vabastamine maksukohustusest, maksuarvestuse lihtsustatud korra lubamine). Käesoleval juhul kujutab TuMS § 48 lg 8 endast erandit just maksuobjekti puhul. TuMS § 48 lg 4 p 2 sätestab maksuobjektina erisoodustuse liigi, mis seisneb sõiduki või muu tööandja vara tasuta või soodushinnaga kasutada andmises tööülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks. Seejuures lähtutakse erisoodustuse hinna määramisel TuMS § 48 lg 7 üldisest sättest (erisoodustuse hinna määramine turuhinna alusel). TuMS § 48 lg 8 sätestab aga erandi sõiduautodele (kategooria M1 ja M1G), lubades maksumaksjale maksuarvestuse lihtsustatud korda.

 

Maksuõiguses kehtiva kaasaaitamise kohustuse kõrval tuleb arvestuse pidamise kohustuse puhul arvestada ka haldusõiguses kehtivat üldist põhimõtet, mille kohaselt on menetlusosalisel kohustus osaleda aktiivselt menetluses ja esitada asjakohaseid tõendeid vaid siis, kui isik soovib taotleda soodustava sisuga haldusakti väljaandmist. Nimetatud haldusõiguse üldine põhimõte muutub eriti aktuaalseks siis, kui isik soovib maksusoodustuse rakendamist enda suhtes. Seega on arvestuse pidamine erasõitude üle erisoodustuse maksustamise vältimiseks arvestusliku piirmäära järgi põhjendatud ka õigusteoreetiliselt.

 

Tuleb silmas pidada, et sõidupäeviku pidamine ei ole vajalik, kui isik ei soovi maksusoodustuse rakendamist ja on nõus tasuma erisoodustuselt maksu erisoodustuse hinna arvestusliku piirmäära järgi (4000 krooni). Samuti ei ole sõidupäeviku ja üldse arvestuse pidamine kohustuslik siis, kui sõiduautot kasutatakse ainult ametisõitudeks. Nimelt asus Riigikohtu halduskolleegium 03.03.2009. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-93-08 seisukohale, et TuMS § 48 kohaldamiseks tuleb maksuhalduril tuvastada maksuobjekt – erisoodustuse andmine. Riigikohtu seisukohast võib järeldada, et tulumaksu määramiseks ei piisa sellest, et tööandjal on töökorras sõiduauto ja sõidupäevikut ei peetud. Seega võib sõidupäeviku pidamise üle otsustades lähtuda sellest, kas tahetakse saada maksusoodustust (lihtsustatud arvestamise korra rakendamist ja seega ka erasõitude tegelikule mahule vastava erisoodustuse maksustamist) või ei ole sõidupäeviku pidamine otstarbekas (erasõitude maht on suurem kui 1000 km kuus, mistõttu on kasulikum lähtuda erisoodustuse hinna arvestuslikust piirmäärast, või ei tehta erasõite üldse).

Maksuobjekti tuvastamine

 

Viidatud Riigikohtu lahendis osutas halduskolleegium ka sellele, et sõiduauto erisoodustuse maksustamiseks tuleb maksuhalduril tõendada sõiduauto tegelik kasutamine erasõitudeks või tuvastada asjaolud, mis viitavad, et suure tõenäosusega kasutati sõiduautot erasõitudeks. Sellist varianti silmas pidades on maksumaksja huvides siiski pidada arvestust sõiduauto kasutamise üle.

 

Asjaolusid, mis viitavad sõiduauto erasõitudeks kasutamise suurele tõenäosusele, ei ole võimalik ammendavalt loetleda. Allpool vaatame olukordi, kus neid asjaolusid küll esineb, kuid nende seos sõiduauto kasutamisega erasõitudeks on vaieldav.

 

Eestis loetakse töötaja sõite elukoha ja töökoha vahel üldjuhul erasõitudeks. Viidatud Riigikohtu lahendis asus halduskolleegium seisukohale, et kui töötaja kasutab tööandja sõidukit ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks viisil, mis pole rahaliselt hinnatav soodustus, ja kui see kasutamine ei too tööandjale kaasa kulutusi, siis pole tegemist erisoodustusega TuMS § 48 mõttes. Näiteks võib töötaja peatada teekonda pikendamata auto selleks, et ühendada ettevõtluseks toimuva sõiduga isiklik tegevus. Põhimõtteliselt asus Riigikohus seisukohale, et olukorras, kus sõiduauto isiklikes huvides kasutamine ei ole majanduslikult oluline (töötajal ei teki märkimisväärset tulu) ja tööandja oleks korraldanud sõidu ettevõtluse huvides, sõltumata töötaja isiklike asjade ajamisest ametisõitu ajal, siis võivad ametisõit ja majanduslikult ebaoluline erasõit toimuda samal ajal. Maksuhalduri kahtlused ametiauto erasõitudeks kasutamises võib põhjustada aga asjaolu, et tööandja sõiduautot hoitakse töötaja isiklikus parklas, kuigi kohtuotsuses nr 3-3-1-93-08 ütles Riigikohus, et auto hoidmine töötaja parklas ei kinnita iseenesest sõiduauto kasutamist erasõitudeks. Seda tõendab vaid ettevõtluse huvidest lähtuvate põhjuste puudumine, mis õigustab auto hoidmist isiklikus parklas.

 

Kui tööandjal on oma parkla, tuleb valitseva seisukoha kohaselt hoida tööandja sõiduautot seal. Juhul, kui tööandjal ei ole parklat, tuleb valida tööandja seisukohast otstarbekaim lahendus ehk hoida sõiduautot tööandja asukohale lähimas parklas. Mida aga teha siis, kui tööandja asukohale lähimas kohas ei ole sobivat parklat või kui pakutud koht ole piisavalt turvaline, odav või ei vasta muul põhjusel tööandja huvidele? Kas sellisel juhul on võimalik hoida sõiduautot töötaja isiklikus parklas, kui see on tööandjale soodsam turvalisuse ja kokkuhoiu aspektist vaadatuna?

 

Probleemi lahendamisel tuleb lähtuda põhimõttest, et sõiduauto hoidmine töötaja isiklikus parklas peab olema põhjendatud tööandja ettevõtluse huvidega, mitte aga olema tingitud töötaja mugavusest – näiteks puudub tööandjal võimalus hoida sõiduautot kontorile lähemal. Samas on töötajal olemas isiklik parkla, mida on võimalik üürida või anda tasuta kasutamiseks tööandjale sõiduauto hoidmiseks. Kindlasti oleks tööandja sõiduki hoidmine töötaja kodus põhjendatud juhul, kui sõidukit hoitakse kinnises ruumis (garaaž) öisel ajal ja see ruum on valve all. Samuti võib töötaja parklas hoidmist põhjendada sellega, et eelduslikult hakkab sõiduki varastamisel tööle signalisatsioon ja töötajal on kohe võimalik tegutseda (takistada vargust, helistada politseisse jne). Ilmselt leidub ka siin eeliseid tööandja valveta parkla ees.

 

Samuti on võimalik olukord, kus töö iseloomust tulenevalt ei ole töötaja viibimine firma asukohas põhjendatud ja kodu kasutatakse osaliselt kodukontorina. Ka tööandja sõiduautot hoitakse sel juhul koduses parklas. Sellises olukorras on siiski küsitav, kas sõit töökoha ja kodukontori vahel on erasõit või ametisõit. Põhimõtteliselt on kodu üürimine või tasuta kasutada andmine tööandjale ning kodukontori ja põhikontori vahelised sõidud erinevad asjad. Igal üksikjuhul tuleb eraldi hinnata, kas kodukontori olemasolu on põhjendatud ja kuidas on sellega seotud ametiauto kasutamine. Sõiduauto hoidmine koduparklas võib olla põhjendatud siis, kui töötajal ei ole eraldi kontoris töökohta või kui tööandjal ei ole üldse kontorit, st töötaja ainuke töökoht ongi kodukontor.

 

Tööandja sõiduauto hoidmine koduparklas võib olla tingitud ka sellest, et töötaja kodu asub töötaja sõidumarsruutide ristmikul (töökoha ja ametisõitude sihtpunkti vahel), mis tähendab seda, et sõit elukoha ja töökoha vahel langeb lihtsalt kokku ettevõtlusega seotud ametisõidu marsruudiga.

 

Võimalike maksuriskidega tuleb kindlasti arvestada siis, kui töötajale kuuluv sõiduauto on antud tööandja valdusse ja sellega tehakse ametisõite. Sel juhul on erisoodustuse hinna määramise kord samuti kohaldatav. Küsitav on aga selline suhete korraldamine, kus sõiduauto on töötaja ja tööandja kaasomandis, kusjuures sõiduauto kasutamise kord ei ole kindlaks määratud. Põhimõtteliselt võiks see tähendada seda, et vähemalt sõiduautoga seoses ei teki töötajal erisoodustust. TuMS § 48 lg 4 koosseisuliseks tunnuseks on see, et erisoodustus on antud seoses töö- või teenistussuhtega. See omakorda tähendab, et töötaja ei oleks saanud erisoodustust siis, kui ta ei oleks töösuhtesse astunud. Kirjeldatud olukorras saab töötaja võimaluse kasutada autot mitte sellepärast, et ta on astunud töösuhtesse, vaid omandisuhetest tulenevalt. Seega on problemaatiline rääkida sõiduauto kasutamisest kui erisoodustusest.

 

Samas tuleb kindlasti arvestada sellega, et sõiduaja arvestuse puudumisel üritab maksuhaldur välja selgitada, kas töötaja on osalenud kulutuste hüvitamises ja kui, siis missuguses mahus. Suurim kuluartikkel on seejuures kütus, mida võib erisoodustuse hinna määramise korra järgi samuti maksustada erisoodustusena. Selleks peab maksuhaldur tuvastama, et töötaja ei osalenud kütusekulu kandmises vastavalt erasõitude mahule.

Lõppsõna

 

Lõpetuseks tasub märkida, et tulumaksu ideest tulenevalt peab tulumaks hõlmama isiku kõiki sissetulekuid. Kuigi TuMS § 48 lg 4 tähenduses on maksumaksjaks tööandja, maksustatakse erisoodustusena ikkagi töötajale võimaldatud mitterahalisi hüvesid ehk tulu. Sõiduauto erisoodustuse puhul on tulumaksu objektiks ametiauto kasutusse andmine erahuvides. Erisoodustuse andmise tuvastamiseks tuleb iga kord eraldi selgeks teha, kas ja kui oluliselt majanduslikust aspektist vaadatuna kasutatakse ametiautot töötaja huvides, et saaks rääkida töötajal tekkinud tulust.

 

1Maksuõigussuhte elemendid on loetletud MKS § 4 lg-s 3 ja selleks on muu hulgas maksuobjekt, maksumäär, maksumaksja jne.

Maksuõiguse valdkonna kontaktisik:
Helmut Pikmets

vandeadvokaat ja partner

Tel: +372 626 4300
helmut.pikmets@varul.ee

Tallinna kontor
Ahtri 6A
10151 Tallinn
Tel: 626 4300
Faks: 626 4306
Tartu kontor
Kaluri 2
51004 Tartu
Tel: 730 1610
Faks: 730 1620
2009 © Advokaadibüroo Paul Varul. Kõik õigused kaitstud